
1. Kaalu järgi mõõtmine tagab õige segamissuhte
Epoksiidvaik koosneb kahest komponendist: vaik (osa A) ja kõvendi (osa B). Neid tuleb segada väga täpses suhtes – tihti näiteks 2:1 või 1:1 kaalu järgi, et tagada korrektne tahkumine. Kui suhe on vale, ei pruugi vaik korralikult tahkuda, mille tulemuseks on pehme, kleepuv või habras pind.
Põhjus on selles, et vaigul ja kõvendil on erinevad ainetihedused – see tähendab, et nad ei kaalu sama palju ühe milliliitri kohta. Kui mõõdad mahu järgi, võib segu tasakaal kergesti paigast minna.
📌 Näide:
-
Vaigu tihedus võib olla 1,15 g/ml
-
Kõvendi tihedus võib olla 0,95 g/ml
Kui segad 100 ml mõlemat, saad 115 g vaiku ja 95 g kõvendit – selline keemiline tasakaal on vale ja võib põhjustada probleeme tahkumisel.
2. Vaik on paksem kui tundub (tihedus loeb)
Epoksiidvaik tundub olevat sarnane tavalise vedelikuga nagu siirup või mesi. Küll aga selle tihedus on oluliselt suurem. See tähendab, et üks liiter vaiku kaalub palju rohkem kui üks liiter vett.
Vaik on paksem ja raskem mahuühiku kohta, samas kui kõvendi on õhem ja kergem. Kui võrrelda 1kg vaigu pakendit 1kg kõvendi pakendiga siis näeme, et kõvendit on mahult pakendis rohkem kuigi kaal jääb samaks.
3. Epoksiidi tahkumine sõltub massist, mitte mahust
Epoksiid ei kuiva nagu värv – see tahkub keemilise reaktsiooni kaudu. See reaktsioon põhineb täpsel molekulide tasakaalul, mis on arvutatud massipõhiselt. Kui segad kaalu järgi, tagad, et igas segus on õige kogus reaktiivseid molekule. Igale vaigu osale vastav osa kõvendit.
Mahtu (milliliitrid) kasutades on ainete vahekord juhuslik, mis suurendab riski:
-
Mittetäielikuks tahenemiseks
-
Kollanemisele
-
Pind võib jääda kleepuma
- UV-kindlus võib olla ebapiisav
4. Kaalumine on usaldusväärsem temperatuuride muutumisel
Vedelikud paisuvad soojenedes ja tõmbuvad kokku jahtudes. Vaik ja kõvendi ei paisu samas tempos. Kaal püsib aga alati ühesugune, mistõttu on see palju kindlam meetod.